Siin reedesel õhtul kodus olles mõistan järjest rohkem, et olen inimestest kuidagi eemaldunud.
Nii väga kui ma ka ei ürita suhelda inimestega on mul alati siuke tunne, et ma tüütan neid ja, et neil on tõesti midagi paremat teha kui minuga rääkida. Ilmselgelt ei oska ma rääkida teemadel mis neid huvitaks siis... Ma olen koguaeg üritanud inimestele meele järgi olla ning mul sai sellest lõpuks kõrini ja mõtlesin, et üritan üldse välja selgitada kes ma olen aga tuleb välja, et ma pole keegi... Ma lihtsalt nagu eksisteeriks oma maailmas... Käin koolis, istun oma pingis ja kirjutan ning kuulan oma muusikat kuna pooleteise aastaga jõudis kohale, et ma ei suuda enda klassikaaslastega samastuda, ma olen neist nii erinev, kõik mu ümber tunduvad õnnelikumad, kui mina, kõigil on omad teemad millest rääkida... ja mina lihtsalt istun...
Igakord kui ma üritan ennast paremaks muuta, muuta seda mis mulle endale ei meeldi ja ma ebaõnnestun, tekitab see tülgastust enda vastu...
Varem uputasin selle kõik alkoholi ja siis olin ma ka inimestele mingi aja meeldivam ja vabam aga ilma selleta on nagu mingi müür ees või mu aju ei funka lihtsalt, et kuradi normaalset juttu inimestega ajada -.- ...
Nüüd ma joon palju vähem, ning selle asemele on tulnud padja kaisutamine ja pisarad millel pole otsest põhjust välja tulla...
Ma tean, et mul pole põhjust vinguda kuna ega ma ise kuidagi olen selles süüdi, et ma selline olen...
Ega meil kõigil on ju omad vead tegelikult...
Bastille - Flaws
No comments:
Post a Comment